|
Välisreisilt - nüüdseks on käidud 110s riigis! - naasnult oli muidugi põnev kindlaks teha kas ja kuidas on reageeritud "Akadeemia" esimeses numbris ilmunud artiklile EKP lõpust ja Eesti komnoortest, kes olid kahel korral julgemad kui n.ö. vanad. Pilt oli ettearvatav - vaikus, ehkki Studia cartesiana oli üllitanud kena loo. Esitatud virisemisest jäid silma norimised kasutatud omadussõnade üle, ent selleks tulnuks endal istuda tollases õhustikus, et tabada - mida tähendas avalik ja massiline - kongressi ju ilma ettevalmistustööta julgeks ei tee - minek Moskva vastu. Ent see selleks - tegelikult ootasin seda tüüpi arvustajatelt ennekõike imestust, miks Lääne juhtivad ajaloolased kasutasid sedapuhku Mart Laari asemel ...Toomas Alatalu!? Mul ei olnud tollal ju ühtegi märimisväärset publikatsiooni, ametipostidest rääkimata. Pealegi sündis kontakt just nii, nagu artikli saatesõnas kirjas - pool tundi jutuajamist! Ent mul oli kaasas ka enda koostatud ja toimetatud "The Monthly Survey..." paar numbrit, mida ta samas ja korduvalt lehitses. Sisuliselt esitasin kinnituse, et teema valdamise kõrval olen juba 10 aastat kogunud ja ka teistele kasutamiseks avaldanud n.ö. kommenteeritud kronoloogiat, mille kasutajateks on ka Euroopa tähtsamad raamatukogud ja uurimiskeskused. Mõistagi teavitasin teda sellestki. Praktiliselt sai just "Monthly" igakülgsus - faktid nii paremalt kui vasakult, eestlaste hinnagud endale ja venelaste-lätlaste hinnangud eestlaste käitumisele (versus auklikud ajalood a la Laar ja Lauristin ka!) jne. otsustavaks, et Courtois ja tema kaastöölised tegid 2001. esimese pakkumise, vastust tuli oodata kaks aastat (grantide vormistamise aeg!), siis tuli kutse konverentsile, millele minekuks tuli ära öelda mitmele ahvatlevale välispoliitilisele ettepanekule. Konverentsil esinesin oma tavalises stiilis ehk siis läksin panga peale, tekitasin poleemikat ja kokkuvõtteid tehes tunnistati ettekanne "üheks parimaks". Seejärel avaldamine millegipärast takerdus ja suurejooneline projekt viidi ellu vaid osaliselt. Minule tähendas see ooteaeg sunnitud vaikimist -hoidsin kodus kogu aeg suu kinni: kus ja n.ö. kelle asemel käisin, mis teemal kirjutasin jne. Kõige kriitilisem hetk tuli 2008.a. suvel, kui ootamatult teatati, et n.ö. 24. tunnil anti artikkel lugeda "teie kaasmaalasele". Aga sigadust on ju oodata ainult mõnelt kaasmaalaselt! Nädal hiljem tuli kinnitus, et raamat läks "väikeste muudatustega" trükikotta ning novembrist 2008 olen Euroopa ajaloolaste hulgas tuntud mees. Seega 10+8 aastat kogumist ja ootamist. Ei tehtud kodus välja minu "Monthlyst" - nagu polnud olemaski, ehkki klientuur missugune ja teda on kasutatud vähemalt kahe tuntud monograafia kirjutamisel! - ka artikkel nagu ei ärata tähelepanu, ometi ma tean, et asjahuvilised lugesid siis ja loevad ka praegu ning see ongi peamine. Mul aga õnnestus teatud seltskonna kiuste pääseda püünele, sest "Kommunismi musta raamatu" koostajad kirjutasid nii segaselt ja kohalikud tõlkijad eksisid nii palju, et ühel nutikal naisterahval jagus südidust raamatu tõsiduse päästmiseks mind mängu kutsuda toimetaja/redigeerijana. Samas oli mul endal toona alati taipu olla oma väljaande müügimees igal üritusel ja ennäe - äratasin tähelepanu ja võitsin.
|